Omalooming.”Mõttelend”

Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval lendas mu mõtte kaugele mõttemaailma. Mõttemaailm on tohutult suur ja lai, piirideta imeline koht, mis võib tuua naeratuse näole või pisarad silmadesse. Igalühel on võimalus sinna lennata, keegi ei saa sind seal keelata, oled vaid sina ja sinu mõtted.

Alustuseks arutlesin mõttemaailmas rändava mõttega maailmaasjade üle. Tihtipeale paneb mind imestama, kuidas see kõik toimib, miks inimesed nõnda käituvad   ja miks me sellised oleme. Ma arvan, et kõikidele küsimustele ühtset vastust leida on rakse, kõik oleneb inimese isiklikest prioriteetidest ja väljavaadest. Mina arvan, et kõik asjad sõltuvad teistest, üksi eksisteerimine ja toimine oleks lihtsalt liiga raske. Me kõik oleme loodud arvestma teistega, hoolima, sallime ning armastama. Ilma nende komponentideta, mis muudavad  meie elu  tunduvalt paremaks,  oleks inimesed õnnetud.

Järgmisena astus minu mõte sisse uksest, mille kohale oli uskumatult ilusa käekirjaga kirjutatud  „Milleks see kõik?“.  Tõepooleks, milleks me näeme vaeva, kannatame valu ja pettume,  mis on kõige selle põhjus, miks seda kõike taluma peame, millalgi sureme me ju nii kui nii. Mis peaks olema meie motivaatoriks, et kogu see raskusi täis teekond läbi käia, seejuures kogeda armastus, õnne ja võtta elult parimat. Need võivad olla omavahel seotud. Selleks et saada, tuleb ka midagi vastu anda, sest asjad peavad  sünkroonis olema. Äkki sünkroonsus ongi kogu selle alus, või on selle taga midagi, milleni meie mõistus ilmselt kunagi ei küündigi. Sellest toast lahkuda on raske,  kuna vastuseta jäi loendamatu arv küsimusi, kui niisama tühja ootamine ei vii kusagil, elus tuleb edasi liikuda. Niisis võttis mu mõte oma uusi vastuseid ja arvamusi täis kohvri kätte ja asus mõttemaailma järgmist tuba otsima.

Mõttemaailmas ei kohta kunagi ühtegi teist hingelist, siin saab mõjutamatult ja vabalt ringi rännata, ilma , et sa kedagi häiriks, probleeme tekitaks. Siin saad sa tunda tõelist piirideta vabadust, mis on üks suuepärasemaid tundeid. Mõttemaailmas reisimine on parim ajaviide endaga olemisel. Mina usun, et igaüks peaks vahel mõtlema oma elu üle, miks ta nii käitub. Selliseid küsimusi on tegelikult lõputult, millele me mõtlema peaks, kuid paratamatu ajapuuduse tõttu jääb ööpäeva 24-st tunnist sageli puudu.

Tuba, mis mulle järgmisena silma jäi oli seotud otseselt inimeste ja nende omavaheliste suhetega. Tänapäeval, kui inimesed suhtlevad üksteisega nii pealiskaudselt, kedagi ei huvita ning keegi ei hooli, toob see kurbuse mõtetesse ja masenduse, mis esineb kiire elutempo juures ilmselgelt igal teisel inimesel. Minu arvates on see kohutavalt raske ja väsitav näha inimesi nii ükskõiksena. Selle füüsilise ja emotsionaalse tundega peame me elame iga päev, nähes, et lootus paranemiseks silmnähtavalt väheneb. Vahest oleks vaja võtta aega oma lähedaste jaoks, teha nemad önnelikuks ning panna neid tundma armastust ning  nende olulisust siin maailmas. Iga inimene on suur väärtus, olenemata tema soost, vanusest väljavaadetest või füüsilisest vormist.

Lõpuks olin ma mõttemaailmas rännanud juba päris pikka aega, selle imelise aja isendaga asjade üle mõteldes, mida vahel vajab igaüks, lõpetas kõrvadele häiriva müraga tunduv meeldetuletuse helin. See tuletas mulle meelde, et pean naasema sellese kiiresse elutemposse ja asjad kokku  panema, et kooli minema hakata, näha jälle neid ükskõikseid, väsinud ja silmsidet ammu mitte kogenud inimesi, kellel on aega vaid oma nutiseadme jaoks. Kahjuks on see karm reaalsus, mida peame taluma iga päev,  nädalast nädalasse. Tuleviku veidigi helgemaks muutmiseks peaksime alustama iseenda parandamisest. Kõige lihtsam viis oleks vahest näiteks kellelegi midagi hästi öelda, peale seda kogeda kirjeldamatut head  tunnet. See ei ole raske, võtab arvestamatult vähe aega ning muudab mõlema osapoole päeva tunduvalt värvikamaks. Peaksime üksteisest rohkem hoolima ja teistega arvestama. Tihti hakkame asju väärtustama alles siis, kui meil neid enam ei ole, aga elu on piisavalt lühike, pärast on juba liiga hilja. Kindlasti et taha ma rõhutada seda, et teised on tähtsamad kui sa ise, teisi ei peaks seadma eeskohale, kuid see ei tähenda seda, et neist hoolima ei peaks. Väga raske oleks oma elu ette kujutada ilma oma kallite inimestega. See peaks olema koht, mil igaüks mõtleb tõsiselt oma elu üle järele ja mille eest ta teistele tänulik on ning kuidas neile tasuda võiks. Mina arvan, et parim kingitus on koosveedetud aeg, millest oma mälestustekasti, mida võiks tihemini avada ja seal tolmu pühkida, uusi armsaid mälestusi ning kogemusi, millele tagantjärele mõeldes naeratus näole tuleb.

Katerine Kaing
7.b klass
2015/2016. õa

Omaloomingu konkurss 7.-9. klassidele parim töö