Omalooming.”Tõusud ja mõõnad”

Iga inimese elus on olnud tõuse ja mõõnu. Keegi on neid raskelt üle elanud, kellegil on, aga kergemalt läinud.

Vaadates Balti jaamas kükitavat vanameest, kel on sinine poolvildakalt peas nokamüts, must kooruv nahktagi ning tuhandete aukudega püksid, mis on talle kolm numbrit suuremad, jääb mulje, et sellel mehel pole elus vedanud. Et ta elu koosneb ainult mõõnadest, ning tema ainukesed tõusud on paari euro leidmine ning Selveri poest kõige odavama õlu ostmine. Nähes Viru keskuses kõndivat blondiini, eriti liibuvates teksapükstes ning uhkes karvases vestis, käes Gucci kott ning Iphone6, võib arvata, et neiu elab elu, läbi roosade prillide, et tema elus on palju raha ning mehi. Tänu nende meestele, ongi ta kõike seda saanud ning kaotades mingit meest suure ja paksu rahakotiga, tunneb ta kartust ning otsib uut vabatahtlikku, kes sooviks ta elu muuta jälle sama õnnelikuks ja tõusude rohkeks. Iga mees on selliste naiste jaoks kui uus tõus, uus vabatahtlik, uus meesterahvas, kes ulatab oma roosad prillid oma neiule. Mina, kui tulevane sporditäht, selles väikeses Eesti riigis, olen ka tundnud nii tõuse, kui ka mõõnasid.

Alguseks, oleks ehk vaja veidi endast rääkida. Minu nimi on Cadrina Salu. Olen 17.aastane ning elan täpselt Tallinna kesklinnas. Tallinnas elan ma koos oma ema, vanema venna Joosepi ja kasuisaga. Saksamaal elab mu pärisisa, koos uue perekonnaga. Isaga suhtleme vaid telefoni teel, kuna tema uus naine ei soovi mind näha, ega minuga mingit tegemist teha. See on tema valik, ning mul pole midagi selle vastu. Minu hobideks on lumelauatamine ning tantsimine. Nende kahe asjaga olen ma tegelenud juba lasteaiast saati. Kahjuks peale seda, kui minu lumelauataja karjäär hakkas tippu minema, muutus minu elu täielikult.

Esimest korda märgati mind lumelauaga sõitmas, kui olin 14 aastane. Käisin koos kasuisaga Soomes sõitmas. Kasuisa on suur lumelaua fänn, ning alati tahtis, et mina oskaks sama hästi sõitta, kui tema ja veel paar kuulsat lumelauatajat kokku. Ta õpetas mind, kuidas laskuda, kuidas sõita, kuidas hüppata. Vast lumelauatamine oligi ainuke asi, mis oli meil ühist. Muudes asjades, olid meil alati lahkarvamused ning arusaamatused. Soomes märkas mind sõitmas üks puhkebaasi töötajatest, kui ma parasjagu õppisin tegema 360 kraadiseid hüppeid. Ta jälgis mind üpriski pikka aega, kuni ma ei pannud seda tähele. Ta tuli mu juurde ja hakkas soome keeles midagi platrama. Ma ei saanud midagi aru, ning vaatasin tumma näoga talle otsa. Siis ta oli vist aru saanud, et ma pole soomlane ning hakkas jubeda hääldusega inglise keeles mind kiitma. Mul oli väga hea meel, et keegi on mind märganud ning kui ta oli lõpetanud, tänasin teda.

Järgmine kord märgati mind ,kui olin 16.aastane. Käisin koos vennaga Saksamaal lumelauatamas. Seal tegime me koos igasuguseid lahedaid trikke, mida olime ise välja mõelnud või kusagil näinud. Kui tegime väikese pausi, tulid meie juurde kaks noormeest, ning küsisid, kust kohast me pärit oleme ning mis võistluseks me valmistume. Meie vaatasime üksteisele otsa, ning naerusuilselt vastasime, et oleme Eestist tulnud niisama sõitma, et lumelauatamine on meie hobi. Sakslased vaatasid imestunult otsa, ning arvasid, et me valetame. Lõpuks olin ma aru saanud, et meie ees ei seisa tavalised noormehed, vaid tegu on tippsportlastega. Nende jopetel olid igasugused reklaamikleepsud, nende rinnal olid nende nimed ning kiivritel olid perekonnanimed koos Saksamaa lipuga. Olime veel natukene rääkinud nendega ning siis nad pakkusid minna nendega teisele mäele sõitma. Olime vennaga kohe nõus. Niisiis läksimegi me neljakesi teisele mäele, kus polnud enam kedagi teist. Ainult meie neljakesi, meie neli lumelauda ning see mägi, mida ma tahtsin suure himuga katsetada. Mäletan seda tunnet, kui sõitsin esimest korda alla, see on unustamatu tunne. Mu sees oli suur hulk adrenaliini, mu süda puperdas nii tugevalt, nagu tahaks ta välja hüpata. Mu jalgades oli väike nõrkus, kuid ma tahtsin veel ja veel.

Saksamaalt koju naasedes, olin ma püstitanud endale eesmärgiks, et ma hakkan tegelema lumelauatamisega rohkem ning hoolsamani. Nii see ka läks. Ma liitusin Eesti lumelauatajate klubiga. Hakkasin osa võtma erinevatest väikestest võistlustest, kus saavutasin alati esimesi kohti tüdrukute kategoorias. Talve lõpus, sain tuttavaks ühe poisiga, kes kutsus mind endaga Soome võistlusele. Ta oli tegelenud tõsiselt lumelauatamisega juba mitu aastat, ning Eestis ja Soomes üsna kuulus. Soome läksin ma temaga kui lihtsalt vaatajana. Oli huvitav vaadata erimaade tippsportlasi, ning sai ka midagi õpitud nendelt.

Koju tulles, sain ma mitut kirja erinevatelt klubidelt ning Eesti sportlastelt, kus pakuti erinevaid võistlusi osalemiseks. Kahjuks minu vanuse tõttu sain ma osaleda ainult ühel pakutud võistlusel, mis pidi toimuma Austias. Kahjuks, kõik tulud ja hüvitised pidin ma ise tasuma, et sinna saada ja et ööbida, ning seda kupsakat summat mul polnud. Rääkisin sellest oma ema ja kasuisaga, ning ootasin neil mingit mõtet või abi, kuidas ma saaksin Austriasse, kuid midagi neil ei tulnud. Kasuisa ütles vaid: „Ega see üks võistlus, ei tee sulle midagi. See pole kohustuslik!“. Mina aga nii väga tahtsin sinna minna, ma tahtsin saavutada midagi suuremat, tahtsin et inimesed märkaks mind. Oma probleemiga pöördusin ka oma Lumelauatajate klubi poole. Nad soovitasid mul otsida abi erinevatelt firmadelt ning oma poolt nad olid valmis mulle ostma uue laua ning kostüümi. Mul oli kaks nädalat aega, et leida endale kopsakaid sponsoreid, kes oleksid valmis mu võistluse kinni maksma. Esimesed kuus päeva ma saatsin erinevatele firmadele ning asutustele oma e-kirja abipalvega. Ning järgmised 5päeva ma ootasin, kõigilt vastuseid. Kokku sain ma poole summast, mida mul tarvis oli, kuid summa oli ikka suur ning olin rahahädas. Siis mul meenusid need sakslased, kellega saime tuttavaks Saksamaal. Saatsin neile ka kirja oma abipalvega. Kuigi ma sain aru, et neil pole seda raha kusagilt võtta, lootsin, et nad saavad vähemalt minu asjus kellegiga kokkuleppele, et saaksin odavamalt. Ootasin veel päeva, kuid mingit kirja ma neilt ei saanud. Olin pahane enda peale, et ei suuda midagi ettevõtta. Võtsin oma lumelaua ning kurva meelega läksin sõitma. Olin nii pahane enda peale, et väsitasin ja piinasin end meelega. Ma ei kartnud kukkuda, ei kartnud haiget saada. Kui peale kahe tunni sõittu ma kukkusin ning minu ümber jooksis rahvas kokku, siis ma ei teinud sellest väljagi. Selle füüsilise ja emotsionaalse tundega, ma ei tahtnud mitte midagi teha. Ma ei tahtnud end liigutada, ei tahtnud avada silmi ega vastata kellegile. Ma tahtsin lihtsalt olla pikali, tahtsin lihtsalt kellegile midagi ütlemata olla, tahtsin et pehme lumi lihtsalt kataks mu näo, ning keegi ei näeks neid voolavaid pisaraid.  See oli mu kõige jubedam päev. See päev oli täis negatiivsust, pettumust. Päev täis mõõnasid. Kuid siis ma kuulsin kellegi häält. See hääl oli mulle väga tuttav. Ma avasin silmad, ning nägin enda ees seda sama saksa poissi. See oli tema! Ma ei uskunud oma silmi, see oli tõsiselt tema. Ma tõusin ruttu istukile, ning vaatasin teda vaikides. Ta hoidis mind käest, paanilise näoilmega küsis midagi, kuid ma ei saanud aru, ma lihtsalt vaatasin teda ja ei uskunud oma silmi. Kuid mõni minut hiljem tulid ka minu suust sõnad. Seal samas mäe alguses me istusime veel pikka aega ning rääkisime. Rääkisime elust, spordist…

Tuli välja, et ta ei teadnud minu kirjast mitte midagi. Kuid kui ma rääkisin talle terve loo ära, võttis ta ruttu kätte oma telefoni ning hakkas kellegile helistama. Kümne minuti pärast, ütles, et ma sõidan Austriasse. Ma ei saanud aru, ning küsitlesin teda.  Siis ta lausus väga aeglaselt ja selgelt: „Sa sõidad Austria koos minuga, ning täiesti tasuta“. Ma ei uskunud oma kõrvu. See polnud võimalik!

Tuli välja, et tema oli üks korraldajatest sellel võistlusel ning ta registreeris mu võistlusele täiesti tasuta ning ööbimispaiga sain ma tema rendimajas. Peale seda me ajasime veel pikka aega juttu, ning koju jõudsin ma alles hommiku poole. Heitsin paariks tunniks magama ning juba kell 10 ma ärkasin, kuna oli vaja pakkida kohvreid, kuna õhtul läks lennuk Austia. Olin nii elevil ning kui ma kõndisin lennujaamas koos Alanderiga (Saksamaalt noormees), oli mu sees jälle see  samune tunne, kui Saksamaal mäelt alla lastes, adrenaliin ja pupperdav süda.

Austriasse jõudes, tõttasin ma kohe mäele. Ma tahtsin proovida igat hüppekohta, igat nõlva, igat  mäge.

Järgmisel päeval oli võistluse päev. Võistlus ise kestis 2 päeva. Mõlemal päeval andsin ma endast kõik võimalikku, et saavutada parim koht. Et näidata inimestele, et mina olen see samune 18aastane neiu Eestist, kes tuli siia võitma. Kui tuli autasustamise aeg, oli mul halb enesetunne. Ma olin kõik need kaks päeva nii ärevil, et kolmandal päeval, autasustamise ajal olid mu närvid läbi. Kuid kui tuli esimese koha väljakuulutamine, kuulsin ma oma nime. Ma ei uskunud oma kõrvu! Ma ei uskunud oma silmi! Mina! Esimene koht! Siin Austrias, koos teiste tippsportlastega! Ma jooksin ruttu lavale, kus pandi mulle kaela suur kuldne uhke medal, ning mu jalge ette laotati veel palju kingitusi ja auhindu. Ma vaatasin inimesi, kes plaksutasid mulle. Nad kõik olid nii rõõmsad mu üle, uhked mu üle. See oli maailma parim tunne. Minu esimene suurem võit. Mu ümber olid kaamerad, võõrad inimesed ning kaelas rippus mul medal.

Eesti jõudes, ümbritsesid mind jälle suur hulk inimesi, kaamerad ning ajakirjanikud. Kõigil oli vaid üks küsimus, kes ma olen ja miks minust keegi midagi ei tea!

Just sellest küsimusest algaski minu uus elu, minu karäär sportlasena. Peale seda võistlust hakkasin ma käima iga kuiselt võistlustel. Nüüd olen ma tuntud. Inimesed teavad kes ma olen ning millega tegelen. Ma olen jätnud endast märgi siia maailma.

Oma lühikese, kuid muljeterikka elu jooksul olen ma põdenud nii tõuse kui ma mõõõnasid. Mina, kui sportlane olen neid tundnud üpriski palju. Kuid nagu iga inimene, ma tahan vaid tõuse, ning teen endast edaspidi kõike, et enam ühtegi mõõna mu ellu ei tuleks.

Valeria Semenkova
11.a klass
2015/2016. õa

Omaloomingu konkurss 10.-12. klasside eripreemia kellysildarliku loo eest