Menüü
Omalooming.”Esimene kohtumine võõra mehega”
Esimene kohtumine võõra mehega
„Kelner, too soola! Kelner, kus mu liha? Kelner, too vett juurde!“
Seda pidi Adeele taluma iga päev. Ta vihkas oma tööd, aga kuidagi oli vaja ju elatist teenida. Vähemalt ei pea WC-potte küürima.
„Kelner, too arve!“
Lauas istusid suur paks kiilakas mees, hobuse näoga naine ja kaks väikest poissi, kes ei olnud suuremat osa oma toidust isegi puutunud. Adeele naeratas, nagu teda oli esimesel tööpäeval õpetatud, ja tõi neile tšeki.
Kui Adeele oli pere viisakalt ära saatnud, astus uksest sisse pikka kasvu mees. Tal oli seljas tume kuub, mis oli seest tumerohelise voodriga, ja kuue all oli hall vest. Pea oli juba natuke hallikas. Ta istus lauda ja vaatas ümbruskonda uuriva pilguga.
„Tere tulemast! Minu nimi on Adeele ja ma olen täna teie kelner.“
Mees kohmetus, avas ruttu menüü, vaatas seda natuke, palus klaasi vett ning jätkas närviliselt ringi vaatamist. Kui Adeele veeklaasiga tagasi tuli, polnud meest enam lauas. Adeele nägi teda minemas koridori suunas, kus asus töötajate puhketuba. Ta jooksis mehele järele. Enne kui Adeele midagi öelda jõudis, pööras mees end tema suunas ja vaatas talle otsa.
„Kas ma saan sind usaldada?“
„Jah, loomulikult. Milles probleem on?“ küsis Adeele, vale naeratus ees.
„Lühidalt öeldes on teie restoranis peidus üks tulnukas, kellel pole just parimad kavatsused, ja ta tuleb peatada nii ruttu kui võimalik,“ vastas mees enesekindlalt, „Sa arvatavasti ei usu mind, nii et vaata.“ Mees osutas oma sõrmusele ja tegi seejärel sõrmega kaks ringi õhus. Adeele ette ilmus pilt. Pildil oli koletis, kohutavalt kole koletis.
„See tulnukas on öönak, teda me otsimegi. Paar päeva tagasi ta planeet hävines, paar isendit jäi ellu ja nad otsivad uut kodu ning maal on suhteliselt head elamistingimused ja inimesed on ka päris lollid, nii et… Mul on su abi vaja. Kus te koristustarbeid hoiate?“
Adeele osutas ebakindlalt koridori paremalt poolt viimasele uksele. Võõras mees jooksis sinna, harras kapist põrandaharja ja jooksis tagasi söögisaali.
Adeele proovis mõista, mis toimub: „Mida te teha plaanite?“ Just sel hetkel lõi mees täiest jõust harjavarrega vastu tuletõrjesignalisatsiooni.
Hetkega hakkasid tööle veepritsid laes ning restoran täitus inimeste karjumisega, millele oli taustaks vali piiksumine. Paari minutiga oli restoran täiesti tühi.
Adeele sai hetkega läbimärjaks: „Miks küll seda vaja oli?!?!“
Piiksumine oli nii tugev, et mees pidi vastu karjuma: „Esiteks saad sa inimestest lahti ja teiseks paljastad sa nii tulnuka. Kas ma ei öelnud, et öönakud kardavad vett?“
Piiksumine lõppes ja terve restoran oli läbimärg. Saali keskelt oli näha liikumist. Algul libises lina laualt maha ning seejärel lendas laud ümber. Nõude klirin kajas ruumis. Saali keskel proovis püsti tõusta tulnukas. Seesama tulnukas, keda Adeele oli pildilt näinud.
Mees jooksis tulnuka juurde, põrandahari kaitseks käes: „Siin sa mul oledki! Kas sa tõesti arvasid, et sa saad planeedi vallutada end lauahõbedaks maskeerides. Kui palju teid veel on? Kus teised on?“ Koletis ainult rögises. Ta oli liiga nõrk, et midagi vastata.
„Tundub, et ma pean ta endaga kaasa võtma.“
Mees tegi sõrmega läbi õhu kaks ringi ja koletise ümber tekkis kuppel, mis tõusis kergelt õhku. Samal ajal seletas ta valjult: „Tead, su kättesaamine on parim asi, mis täna minu ja selle planeediga juhtunud on. See tegi mulle südamest rõõmu. Pole vajadust okupeerida planeeti, kus elutegevus juba käib. Eriti ,kui mina läheduses olen!“
Mees puudutas sõrmega kuplit ja tulnukat polnud enam näha. Ta kõndis ukseni, lehvitas Adeele ja kõndis rahulikult restoranist välja.
Adeele seisis ikka veel läbimärjana katkise tuletõrjesignalisatsiooni kõrval. Ta nägi, kuidas mees uksest välja astus ja paremale pööras. Ta kiirustas puhketuppa, võttis oma jaki ja jooksis kähku läbi söögisaali õue. Tänaval pööras ta mõtlemata paremale ja järgnes võõrale mehele.
Annabel Hiiu
10.klass
2017.-2018. õa.
Omaloomingukonkurss (9.-12. klasside vanuserühm)
