Omalooming.”Lepatriinu kadunud täpid”

Elas kord üks õel ja peenutsev lepatriinu, kes pidas ennast alati teistest ilusamaks. Ta uhkustas alati teiste ees oma mustakarva täppidega, mis tema kuue nii kenaks tegid. Lepatriinu ei aidanud mitte kunagi ühtegi hädas olevat loomakest ega putukat.
Ühel päikselisel hommikul, kui lepatriinu üles ärkas, avastas ta, et ta täpid on kadunud. Lepatriinu hüppas voodist püsti ja jooksis kohe vihmapiiskadest valmistatud peegli juurde. Ta keerutas peegli ees paar korda ja mõistis, et ta täpid ongi kadunud. Nüüd ei julgenud lepatriinu enam õue minna. Ta kartis, et kõik hakkavad ta üle naerma.
Kaua aega mõtles lepatriinu, et mis nüüd peale hakata. Peagi otsustas ta oma täpid ise üles otsida. Lepatriinu astus kartlikul sammul kuuseokastest valmistatud majauksest välja ja jooksis kiirel sammul erkrohelise muru varju.

Nüüd võis reis alata. Esimesena otsustas lepatriinu minna vihmaussi käest küsima. Kui ta ussikese maja ette jõudis, nägi ta, et ussikese veevoolik oli katki läinud. Lepatriinu läks vihmaussile lähemale ja küsis temalt: „ Tere vihmauss, minu täpid on kadunud. Kas sina tead, kus need on?“ Ussike vaatas lepatriinule kurjalt otsa. „Miks mina sind aitama peaksin? Sina ju kunagi ei aita kedagi!“ torises vihmauss. Lepatriinu lubas vihmaussi aidata, kui tema vastutasuks aitab täppe otsida. Ussike oli kohe nõus, sest tema uhiuus voolik oli liiga suure surve all katki läinud ning peenrad vajasid kastmist. Lepatriinu otsustas minna vooliku kinni liimimiseks küsima abi ämblikult.
Ämblik tegi parajasti omale porgandisuppi, aga tal olid porgandid ootamatult otsa saanud. Lepatriinu koputas ämbliku uksele ja küsis: „Tere, kallis ämblik, kas sa laenaksid mulle palun veidi oma kleepuvat niiti?“ Ämblik keeras lepatriinule õelalt selja ja otsis porgandeid edasi. „Miks mina peaksin sind aitama, sina ei aita ju kunagi kedagi,“ kurtis ämblik. Lepatriinu lubas ämblikule vastutasuks porgandeid ja ämblik oli nõus. Ta ulatas lepatriinule purgitäie niiti ja tänas teda.
Nüüd oli vaja lepatriinul leida kuskilt porgandeid. Ta keksis kiire sammuga jänese maja juurde ja nägi, et jänese porgandiautol oli ratas katki läinud. „Tere, jänes, kas ma saaksin sinult kolm porgandit?“ küsis lepatriinu. Jänes ei olnud nõus lepatriinut aitama, sest lepatriinu ei aita kedagi mitte kunagi. Selleks, et jäneselt porgandeid saada, lubas lepatriinu talle ühe oma täppidest auto rattaks. „Enne pean ma aga oma täpid üles otsima,“ lausus lepatriinu. Ta haaras jänkult porgandid ja ruttas tagasi ämbliku juurde. Ta ulatas ämblikule porgandid ja sai veel kausitäie porgandisuppi ka teepeale. Nüüd viis ta ussikesele purgi niiti ja nad liimisid koos vihmaussi vooliku kinni. Seepeale aitas ussike lepatriinul tema täppe otsida. Peagi leidsid nad lepatriinu täpid põõsa tagant ja lepatriinu viis ühe neist jänesele, kes selle oma auto alla kinnitas.
Nüüd oli lepatriinu endale saanud kolm toredat sõpra ja see tegi talle südamest rõõmu. Ta sai aru, et alati tuleb teisi aidata ja olla lahke ning rõõmsameelne, siis tahavad ka teised sind aidata ja sinu seltskonnas olla.

Carmen Kaalo
6.b klass 
2017.-2018. õa
Koolisisene omaloomingukonkurss (4.-6. klasside vanuserühm)