Omalooming.”Ma ärkasin külmas…..”

Ma ärkasin külmas toas. Aken oli lahti – südatalvel veel – ning monitor hõõgus voodi vastas punaselt. Oli esmaspäeva varahommik, mis algselt tekitas minus väikse paanika. Hakkasin voodis vehklema lootes, et kuskilt ilmub mu telefon välja. Leidsin selle padja alt, ning kell näis olevat 04:52. Peagi tuli mul meelde, et olen täna kohustustest vaba. Keegi ei nõua mult midagi.

Asetasin ta padja alla tagasi. Tuba oli siiski külm. Mõtlesin, et panen ehk akna kinni, kuid… ei viitsi, mis sest, et temperatuur võib langeda alla igasuguse naeruväärsemagi normi. „Pea-asi, et termomeeter ei näita üksikuid kelvineid.”

Taas üles ärgates oli päike juba kõrgel ning tema soojus puudutas mu keha nagu sooja mere lained. Tõusin üles, vaatasin välja, panin lõpuks ka akna kinni ja nägin läbi selle, kuidas 12 korrust allpool tänaval autod foori taga seisavad, kuidas metroorong jaama saabub ja inimesed närviliselt kõnniteel sinnapoole kõnnivad. Hommik läks üpris kergesti: jõudsin kõik vajalikud hommikutegevused ära teha ilma, et need ülemäära pikalt aega oleksid võtnud. Peagi olin taas arvuti ees. Vaatasin sõnumeid, mille mu sõbranna mulle saatnud oli. „Hei” – 07:45. „Sa kinno ei viitsi täna minna?” – 07:45. „Ma tahan üht filmi vaatama minna, selle nimi on” – 07:46. „Vabalangemine.” – 08:05. Veel kirjutas ta, mis kellasele seansile ta minna tahab ja peagi leidsin end trepist alla kõndimas, suunaga metroo poole.

Õhk oli väljas üpris jahe, kuid ma ei teinud sellest välja – kellele need jäätunud ninasõõrmed ikka huvi pakuvad. Olin taas üks massist. Üks suurest massist, kes ootas ärevalt foori rohelist tuld, et oma päevaga edasi minna, et oma eluga edasi minna. Ei tahaks ju terve elu foori taga passida. Kui foor aga roheliseks muutus, ei hakanud kogu mass liikuma; tundus, kui pooled meist oleksid jäätunud. Pidasin seda informatsiooniajastu üheks rumalamaks küljeks – vast kuulavad kõrvaklappidest midagi šokeerivat või ütleb keegi neile, et too neid armastab. See viimane oleks küll midagi, mis mind ära jäätaks.

Rong tuli peagi, ning liininumber tundus ka õige olevat – S2. Astusin regionaalrongile ja tajusin, kuidas rongi elektrimootor seda edasi tõmbama hakkas. Sõitma pidin neli peatust. Esimeseks oli Drafteri peatus, kust sisenes üpris suur rahvamass. Istuma enam ei mahtunud, niiet koridorid olid üpris paksult inimesi täis. Üks mees astus mu kõrvale ja pööras end vaatama samasse suunda nagu minagi. Ta ei tundunud vanadest rööbastest ja lagunenud veeremist väga mõjutatud olevat – ta ei õõtsunud rööpa hoolitsemata pinnaga kaasa, ta ei haaranud millestki tüdinenult kinni siis, kui pidurid karmilt võtma hakkasid. Ta ei langenud siis, kui kõik teised maha lendasid. Ta ei vaadanud isegi imelikult seda, kui rong rööbastelt välja langes ning vagunid üksteise küljest lahti rebenesid. Aga ta vaatas mind.

See oli rongiõnnetus. „Rongiõnnetus,” sosistasin ma, kui oma silmad lõpuks põrandal lahti sain. Rongiõnnetus, mille sarnast varasemalt pole siin juhtunud, Drafteri ja Schicksali vahel. See mees seisis ikka, kui poleks miskitki juhtunud. Ta vaatas isegi käelt aega ja ütles selle kõvasti välja. „Üksteist viiskümmend kaks,” teatas ta, „jälle jääb hiljaks.” Ma muutusin võõra mehe peale veidi vihaseks, kohati ehk isegi kadedaks, sest äkki oli ta nii tasakaalukas nagu rongis ka enda tavaelus?

Lõpuks olin ma küllalt tugev, et end maast lahti rebida ja end kuidagi püsti hoida. Pea tundus paks. Õlg tegi põrguvalu. Jalad ei kandnud. Kuid ma seisin. Ma seisin ta ees ja nägin ta nägu. Nägin seda, mida varem ei vaadanud. Nägin ta helesiniseid silmi, tema kerget habet, tema ideaalset nahka. Kõik tema taga oli kole ja udune ja pime. Rongi hall alumiiniumkere oli võtnud südantlõhestava tumepunase veretooni ning klaasikillud olid igal pool. Inimesed, kes olid istunud, lamasid maas liikumatult. Kes olid seisnud, lendasid pika maa ette vastu torusid või istmeid. Neist vast ei oleks saanud enam midagi.

Mees aga pöördus minu poole, vaatas mu nägu ja lausus: „Tere päevast, noormees. Kuidas sul läheb?” Ma ei vastanud. Vaatasin enda ümber, kuidas kõik, mis niigi hapralt üleval pidi seisma, oli nüüdseks alla langenud. Tõmbasin parema käega üle enda suu ja nägin verd. Veidi šokeeritult ehk vaatasin enda riideid, mis olid mõnest kohast kõrbenud, mõnest kohast verest vettinud. Mees aga vaatas mind, nagu see oleks igapäevane nähtus, nagu mul polekski midagi viga. Tundsin nüüd tõelist viha. Tahtsin karjuda ta peale – kas ta ei näe, et miski siin rongis on väga valesti?! Väljast kiirgas hele valgus, mis rongiaknaist kuidagi üldse sisse ei pääsenud. Nägin küll väljas päästetöötajaid, nad liikusid sama kiiresti kui sipelgad.

Mees võttis mu õlgadest kinni. Ta tõmbas mind lähemale. Liiga lähedale, ta läbistas odana mu isikliku ruumi. Ta tõstis oma vasaku käe mu kõrva juurde. Ja suudles mind. Vaikselt, rahulikult, kui teeks seda kuskil kallis restoranis või õhtul enne magamaminekut. Ta suudles mind, nagu ma oleksin talle selleks loa andnud. Aga ma vist andsingi. Ma vist tahtsingi seda. Ta langetas mu pea õlale ja hoidis mind, mis tekitas minus tunde, et oleksin tahtnud nutta.

Aga ma ei nutnud. Võib-olla sain ma tuge tema kindlusest. Ehk sain tuge hoopis temalt saadud füüsilisest kontaktist. Need võivad olla omavahel seotud. Kui olin end tema õlal veidi kogunud, tõstsin pea ning hall alumiiniumkere, ere valgus väljas ning peatselt nurjuva mootori ja läbiroostetanud kandevankrite rataste sügav kiljumine naasid. Tema oli ikka seal, hoidis siiani mu peast ja mu seljast kinni. Mind läbis paanikahoog – kas see, mis just juhtus, võib taaskordki juhtuda? Hirmunud silmadega vaatasin ta poole, kuid ta tõmbas mind veel lähemale. Rong hakkas värisema. Kandevankreil olev vagun värises ja hüples rööbastel ja tuled vilkusid. Inimesed võtsid tugevalt istmetest ja torudest kinni, mõned karjusid, teised tardusid šokis. Aga rong peatus jaamas. Schicksal. 11:52, 4 minutit hiljem plaanitust. Mees astus vagunist välja, mina ta järel. Ta vasak käsi hoidis mu selga.

Ma seisin perroonil ja vaatasin tagasi. Seal see oli. Vana, verine, rööbastelt maha sõitnud rong. Just enne Schicksali jaama. Teine rong oli just talle ette sõitnud siis, kui ta pöörangule sattus. Esimesed vagunid, mille roostetust peitis vaid kenasti võõbatud värv, murdusid ja pragunesid kildudeks ja metalliplaatideks, klaasid purunesid majesteetliku ja harmoonilise kõla saatel. Mu käed hakkasid värisema ja temagi vaatas, kuidas tagumised vagunid rööbastelt maha langevad ja eesmised aina rohkem kokkusurutud on. „Lähme siit ära,” ütles ta vaikse, maheda ning madala häälega. See rahustas mind, kuid mingil määral ka hirmutas. Me kõndisime perroonilt maha ning jalutasime tagasi Ewig’i peatuse poole, sinna, kust ma varem peale tulin. Peagi olime mu korteri juures, kuhu peatselt ka sisse astusime. Ta tundus olevat kodune minu koduga. See vast ei üllatanudki mind. Kui olin ukse kinni pannud, suudles ta mind taas, seekord hoides minust ümbert kinni. See kõik oli rahustav. Selle füüsilise ja emotsionaalse tundega leidsin, et minu elu oli olnud tühi. Ilma selleta. Ilma armastuseta. Ilma hooleta. Ilma kõigeta, mis teeb inimesest inimese. Mu elu oli rongivrakk, mis iga hapra puudutuse peale taas koost langes ning mida iga päev parandada püüdsin.

Ma ärkasin külmas toas. Aken oli lahti – südatalvel veel – ning monitor hõõgus voodi vastas punaselt. Kuid see ei seganud mind. Oli esmaspäeva varahommik, mille peale tuli mul meelde, et ma midagi täna tegema ei pidanud. Märkasin, et mees rongist magab rahulikult mu kõrval, ta käed olid minu ümber ning mul oli soe. Küllalt soe, et jäine õhk mind ei puudutaks. Telefon mu kõrval näitas, et kell näis olevat 04:52. Piisavalt aega, et puhata.

Taas üles ärgates oli päike juba kõrgel ning tema soojus puudutas mu keha nagu sooja mere lained. Mees mu kõrval oli aga juba läinud. Ta seisis akna juures, kohvi käes, ning vaatas, kuidas 12 korrust allpool tänaval autod foori taga seisid, kuidas uus metroorong jaama saabub ja inimesed närviliselt kõnniteel sinnapoole kõnnivad.

Ehk võttis viimaks elu ilusama pöörde, kõrgema noodi, suuna valgema tuleviku poole.

 

Mihkel Põder
12.a klass
2015/2016. õa

Omaloomingu konkurss 10.-12. klasside 1. koht