„Aitäh… Väga maitsev oli.“ Pobises Elisabeth vaikselt. „Aga palun,“ vastas ema „mine nüüd magama, kell on juba palju.“ Elisabeth soovis vanematele head und ning lohistas end oma tuppa. Ta oli tänasest päevast nii väsinud et ei jaksanud isegi riideid vahetada. Ta hakkas mõtlema, kas ema pahandaks kui ta riietega magama jääb, kuid sellele küsimusele ta vastust ei saanudki kuna ta oli just sel hetkel uinunud.
Järsku kargas ta püsti. Ta oli ärganud vihma piiskade koputuste peale ta aknal. Ta hakkas ringi vaatama – ta oli ikka veel omas toas, tal olid ikka veel kooli riided seljas, kuid mingi asi oli nihu. Ta käis igaks juhuks kõik tolmused nurgad uuesti läbi. Ta nuusutas isegi õhku. Kõik oli sama aga… Kui ta aknale lähemale jõudis tundis ta mõnusat, magusat lõhna – see oli nagu vahukommid ja pulgakommid ja marmelaad ja martsipan ja tarretis ja midagi veel mida Elisabeth ei osanud kirjeldada. Ta tegi vaikselt aknad lahti. Vihm ikka veel sajas kuid sellest Elisabeth ei hoolinud, tal oli vaja teada saada mis seletamatu magus lõhn see on. Ta sirutas käed aknast välja ning lasi vihmal oma käsi märjaks teha, see oli nagu vihm ikka – külm, märg aga see vihm oli kuidagi õrnalt… kleepuv. Elisabeth proovis igaks juhuks vihma maitset ka, kui ta äkitselt mõistis mis salapärana lõhn see oli.
See oli sokolaadi piim. Elisabeth tõi ruttu kõik oma kausid ja kruusid oma tuppa. Taevast sadas sokolaadi vihma, ta ei suutnud seda uskuda keset ööd hakkas sokolaadi piim sadama. „Võrratu.“ Mõtles Elisabeth endamisi, kuid siis hakkas ta jälle neid marmelaadi ja igasuguste kommide lõhnu tundma. Ta otsustas minna õue uurima, ta võttis esikust ema suure lillelise vihmavarju, pani isa pikad kummikud jalga ja hiilis vaikselt välja.
„Sa püha…“ Elisabethil ei olnud sõnu, ta aed nägi võrratu välja. Pulgakommidest puud ja vahukommidest põõsad ja muidugi oli põõsastel ka maasikad vahukoorega. Ja otse loomulikult olid maas sokolaadi piima lombid ja pisikesed martsipani peenrad kus lilled ja sibulad olid sokolaadiks ja marmelaadiks muutunud. Ning mutimulla augud olid muutunud pisikesteks tarretistest küngasteks. Elisabeth kiirustas kõike proovima. Ometi oli kell päris palju ja ta oleks pidanud magama, kuid Elisabeth sellest ei hoolinud. Ta hüppas tarretistel nagu kümnetel pisikestel batuutidel ja kukutas ennast vahukommidesse, ronis pulgakommide latva ning seal ta jäi imetlema oma imelist aeda. Ka täis kuu paistis täna öösel ta kiigutas ennast natuke edasi tagasi kui ta järsult oma pea millegi vastu ära lõi. Ta vaatas ringi, tal ei olnud ühtegi oksa ju ees aga ometi tuli tal mõte proovida… kas äkki saab ta kuud maitsta? Ta proovis oma käsi kuu poole sirutada, kui ta sealt äkitselt tüki kätte sai. Ta proovis seda suure elevusega, see maitses… see maitses nagu.. see maitses nagu küpsis kaetud valge sokolaadiga! „Ma olen ilmselt kõige õnnelikum laps kogu universumis!“ kostis ta. Ta oli nii ääretult õnnelik, et ei teadnud mida teha, kuid miski ütles talle ette, et ta peaks ilmselt puhkama minema, ning seda ta tegigi. Ta läks vaikselt esikusse pani ema vihmavarju põrandale ja tiris isa kummikud jalast ära. Oma tuppa jõudes vahetas ta ka riided ära ja puges teki alla.
Ärgates oli ta suul küpsise puru ja käed kleepusid ning olid värvilised nagu pulga kommid. Tal tuli eilne öö meelde. Ta oli nii põnevil, et sellest vanematele rääkida. Ta tegi end korda ja läks alla kööki. „Ema, isa kas teate mis eile öösel juhtus? Öösel hakkas sokolaadi vihma sadama ja põõsad olid vahukommist ja peenrad olid martsipanist ja…“ „Rahune maha Elisabeth,“ naersid ema ja isa „ see oli kõigest uni.“ „ Kas ma ütlesin, et kuu maitses nagu küpsis. Lõpuks olin ma… lõpuks olin ma…“ Elisabeth sai lõpuks ise ka aru, et vanemad teda ei usu ja, et see kõik oli olnud kõigest magus uni. Ta läks solvunult oma tuppa, kui ta märkas, et aknad olid lahti ja aknalaual olid kausid ja kruusid – Å¡okolaadipiimaga. „Jah, see oli tõesti magus uni.“ Naeratas Elisabeth ja võttis ühe sõõmu kõige paremat piima eales.
Mari-Liis Meier
5.b klass
2015/2016.õa
Omaloomingu konkurss 5.-6. klasside 2. koht