Omalooming РMinu distants̵pe koroonaajal

Minu distantsõpe koroonaajal

Kuidas koduõppega toime tulla ning iseennast aidata?

See oli koroonakriisi alguses minu esimene küsimus. Vahel on tunne, nagu osaleksime kõik suures eksperimendis katsejänestena, olles enneolematus olukorras. Tunnen, et noored on emotsionaalselt pinges ning tihti tundnud ärevust.

Olen uue olukorraga siiamaani hakkama saanud. Hinded on korras ja olen enda õpitulemustega väga rahul. Jah, koolitöö tundub esialgu raske, aga see ei tähenda, et ma ei saa kaugõppega hakkama. Õppimine peabki olema väike pingutus. Arvan, et õpetajad on hasardis olnud ning  alustanud suure hurraaga, aga kõik liigub tasapisi  normaalsesse mahtu, millega õpilane jõuab päeva jooksul hakkama saada. Olen teinud  endale nö päevakava, mis aitab mind õigel ajal koolitöid sooritada ja ära saata. Ãœritan õppimist mitte edasi lükata, vaid teha seda päevakavas plaanitud aegadel.

Vabaks ajaks peavad noored seda aega, mis jääb kohustustest üle. Hetkel ei oskagi öelda, kas seda vaba aega on nüüd rohkem. Pigem tunnen, et õppimisele kulub palju rohkem aega kui kunagi varem. Igas vanuses noorte jaoks on üks oluline vaba aja veetmise viis sõpradega koos olemine ja väljas käimine. Õnneks saab interneti kaudu sõpradega ühendust hoida. Minu suurim vajadus karantiinis olles on vajadus kehalise aktiivsuse järele, seda eriti ühes asendis laua taga olles. Sportides on võimalust lõõgastumiseks, tööst ja muudest mõtetest eemale saamiseks.

Koroonaviiruse kriis on olnud piisavalt pikk, et teha omad järeldused. Kohalolek koolis loob töökeskkonda ja distsipliini. Isiksuse kujunemisel on oluline elav suhtlus mitte ainult õpetaja, vaid ka klassikaaslastega. Kardan, et kodus arvuti taga olles saab minust sotsiofoob.

Hea kogemus, aga koolis on parem!

Milana Leoke-Bosenko

9.klass, 2020