Omalooming.”Minu matk ATV-ga”

Minu matk ATV-ga

Ühel ilusal kevad päeval tuli isale ja tema sõpradele mõte minna mõnepäevasele ATV- matkale. Kui ma sellest teada sain, tahtsin tingimata kaasa minna. Algul mu isa sellest küll midagi ei arvanud, kuid lõpuks oli ta nõus. Tänu sellele, et ma kaasa läksin, võeti ka mu isa sõbra tütar Miia kaasa. See tegi mulle südamest rõõmu, et ma ei pea seltskonnas ainuke laps olema.
Kuna ATV-d tahtsid tankimist, algas meie matk just nimelt tanklast. Sealt suundusime otse üle põldude metsa poole, olime juba peaaegu metsatukas, kui kuulsime mingit lärmi. Jäime veel korraks seisma, et teada saada, mis see on. Vaatasin vaid korraks üle õla, kui nägin kurja talunikku meile järele tõttamas. Ta karjus nii mis kole: „Miks te minu põllul tallate, kaduge siit jalamaid!“ Õnneks issi pani ruttu gaasi, ATV tagarattad pöörlesid ringi, tolmupilv kerkis ülessel ja näha polnud peaaegu midagi. Kui tolm oli hajunud ja talunik uusi sõimusõnu teele saatis, olime meie juba läinud.
Sõitsime tükkmaad edasi, kuni jõudsime esimeste suuremate lompideni. Esimeste kolme lombi ületus läks hõlpsasti, kuid viimane oli nagu järv. See oli nii porine ja sügav, et meid Miiaga ei lubatud ATV-delt mahagi, meid tõsteti ühelt masinalt teisele ja siis jälle tagasi. Lõpuks olid kõik ATV-d väljas peale selle ühe, kõige suurema, mille peale mina ja Miia olime juhtumisi sattunud. Meie pidime seal veel pool tundi- kui mitte kauem- istuma, kuni lõpuks meid välja tiriti. Kuna nägime juba eemalt, et seal kaugemal on veel selliseid lompe, pidime teelt kõrvale kalduma. Otsisime meeleheitlikult teist teed. Olime juba lootust kaotamas, kuid viimaks siiski leidsime kuivema koha ja sõit võis jätkuda.
Kuna hakkas juba hämarduma, otsisime laagripaika, kuhu ööbima jääda. Lõpuks jõudsime ilusale kuivale lõkkeplatsile, tegime lõkke üles, panime riided kuivama ja hakkasime süüa tegema. Tegime suppi, see oli väga hea. Me polnud ju päeval midagi söönud ja isu oli kõigil suur. Siis kuulsime metsast mingit kõva raginat, mina ja Miia jooksime kohe karjudes telkide poole: „Karu, karu, appi karu!“ Jõudsime vaevu telki ja hakkasime kohe mõtlema, miks teised meile järele ei jooksnud, kuid meie mõttetööd katkestas kõva naer, mis kostis õuest, piilusime telgi ukse vahelt välja ja nägime onu Villut metsast lõkkepuudega tulemas. Selle peale hakkasime ka meie naerma, Villu vaatas meid kõiki kohkunult ja küsis: „Mis siin nüüd nii naljakat on?“ Sellele küsimusele ta vist pole vastust saanud kuni tänaseni. Aga meile öeldi, et peame tingimata nüüd magama minema, kuigi mina arvasin, et võiksin veel kaua- kaua üleval olla, aga issi sellega ei nõustunud, ja mis mul siis ikka muud üle jäi, kui oma telki minna ja magama jääda. Hommik tuli kiirelt ja nii raske oli üles tõusta, me pidime ärkama juba kuuest üles, et ilusasti koju jõuda ja mitte üheks ööks veel metsa jääda.
Alustasime sõitmist ilusatel metsaradadel. Need looklesid nii mõnusalt üles ja alla, paremale ja vasakule. Järsku olime keset sõjaväelasi, mina ja Miia ei saanud algul midagi aru, kuid hiljem seletati meile, et oleme kogemata sattunud sõjaväeõppustele. Seal oli tükk maad seletamist ja rääkimist, miks ja kuidas me sinna jõudime, kuid lõpuks lasti meid sealt ikkagi minema.
Sõitsime veel natuke edasi, kuni jõudsime mingi suure teeni, seal tegime peatuse. Mehed arutasid midagi. Selgus, et oleme kodust liiga kaugele jõudnud ja kutsusime onu Alberti meile järele. Selline oli minu seiklus ATV-ga.

Greete Kukk
5.b klass
2017.-2018 õa
Omaloomingukonkurss (4.-6. klasside vanuserühm)