Omalooming.”On imekaunis…..”

On imekaunis päikeseline kevadpäev. Linnud siristavad ja puud kiigutavad oma hapraid oksi. Keset suurt põldu asub üks vana talu. Maja on äsja kollaseks võõbatud ning seda ümbritsev katkine aed, millelt on värv maha koorunud, ei sobi kuidagi maja juurde. Maja uks on avali. Väike triibuline kassipoeg silkab uksest välja ja kihutab lillepeenrasse. Kass poeb lillede vahelt läbi ja jookseb metsa poole. Mööda kruusateed kihutab punane auto, mis peatub hetkeks põllu ääres ja sõidab seejärel edasi. Majast astub äkitselt välja üks vahva memmeke. Tal on lilleline rätt õlgade ümber seotud. Käes hoiab vanaema suurt taldrikut hiiglasliku kuhja pannkookidega. Memm asetab pannkoogid pleekinud plastikust lauale ja suundub tagasi tuppa. Mõne aja pärast tuleb ta uuesti, hoides käes moosipurki ja piimakannu. Vanaema istub toolile laua ääres ja tõstab taldrikule  kolm ümmargust ja auravat pannkooki. Memm katab koogid ohtra moosiga. Seejärel tõstab ta aeglaselt pea ja vaatab kaugusesse. Rätt vajub tema õlgadelt ja kukub kastesele rohule. Vanamemm kuulab lindude sirinat ja kissitab silmi, vaadates päikese suunas. Ta silitab palja jalalabaga niisket rohtu ja koputab sõrmenukkidega närviliselt lauale. Vanaema vaatab veel hetkeks sünge metsa poole, mis pole talle iial varem nii hirmuäratav tundunud. Siis tõuseb ta aeglaselt püsti, kuulatades teraselt, ega pole kosta automürinat. Memmeke sirutab end ja sammub tahtmatult majaukse poole. Mõne minuti pärast astub ta jälle uksest välja päikese kätte, kuid seekord on tal käes räbaldunud ja määrdunud kott. Kott on asjadest pungil: selle lukku ei õnnestunud naisel kinni tõmmata. Memme silmist peegeldub hirm ja teadmatus. Ta tõmbub krampi ja vaatab veel hetkeks oma armsa kodu poole. Ta mõtleb pisikesele tüdrukutirtsule, kes selles samas majas alles vaikselt ja rahulikult põõnab. Tema silme eest jooksevad välgukiirusel läbi mälestused, mis seonduvad aastate jooksul armsaks saanud majaga. Metsa poolt silkab noor triibuline kass naise juurde ja hõõrub ennast vastu tema jalgu. Memm vaatab kassi siiralt ja silitab teda hellalt. „Ole Liisale toeks!“ lausub ta ja astub mööda kivitreppi alla murule. Põllu ääres seisatab seesama punane auto, mis hirmsasti müriseb. Memm astub auto juurde ja avab ukse. Enne masinasse sisenemist heidab ta viimase pilgu oma kodule. Vanaema teab, et see on tema saatus ning selle vastu ta ei astu. Auto kihutab hullumeelsel kiirusel mööda tolmavat kruusateed ning maja kaob metsatuka taha.

„Vanaema,“ hüüab pisike plika, „vanaema, kus sa oled?“ jätkab ta. Tüdruk astub öösärgis ja paljajalu murule. Preili tuhmblondid juuksed on patsi põimitud. Ta vaatab metsa poole ja võbistab õlgu. Tüdruk muutub murelikuks, kuid ei anna siiski kohe alla ja vaatab ka maja taha, kus asub kasvuhoone, pesunöör ja vana kopitanud kiik. Tagasi maja ette jõudes, märkab plika laual pannkooke moosiga, mis ammugi enam ei aura. Ta istub laua taha ja hakkab mõtlikult pannkooki noaga tükkideks lõikama. Tüdrukutirtsu murelikud silmad seiravad põllul. Väike kiisu hüppab nurrudes tüdruku sülle ja nõuab silitamist. Liisa paitab aeglaselt kassipoega ja vaatab klaasistunud silmadega otse enda ette. Ta on tardunud kui kivikuju. Selle füüsilise ja emotsionaalse tundega võideldes, mõistab tüdruk, mis on juhtunud.

Liisa teab, et vanaema lahkus. Lahkus igaveseks. Ta pidigi lahkuma. Miks? See on saatus. Liisa peab jääma üksi, et saada ise hakkama. Tüdruk oli kaotanud oma ema, isa ja nüüd ka vanaema. Ta oli kaotanud kõik, mis tal oli. Kuid nüüd on aeg saada endale kõik, mida ta kunagi on ihanud ja millest unistanud. Just selline pidi olema Liisa saatus. Ta ei kavatsenudki oma saatuse vastu võidelda. Ta otsustas võidelda koos oma saatusega, et ühel päeval leida see, mida ta võib kutsuda õnneks.

Getter Mägi
8.a klass
2015/2016. õa

Omaloomingu konkurss 7.-9. klassidele eripreemia kõige korrektsema õigekirjaga töö eest