Omalooming.”Purje post”

Kell on kuus. Päike hakkab vaikselt silmapiiri taha loojuma ja meri on peegelsile. Istun all kajutis. Nurgas on paar tühja pudelit, uus last konjakit ja üks kast. See kast on juba mitu kuud seal seisnud. Kapten võttis selle Montpellieri jõudes laevale ja andis meile kohe teada, et me kasti sõrmeotsagagi ei puutuks. Kuid mu uudishimu hakkab vaikselt võitu saama. Ma olen mõnelt madruselt püüdnud uurida, et mis ikka tolle salapärase ja müstilise kasti sees mind ees ootaks, aga keegi ei tea. Ma ei tohiks tegelikult siin olla. Kajutis ma mõtlen. Selle on ka kapten ära keelanud. Peale Prantsusmaa peatust on ta väga turris ja kibestunud olnud. Ta ei kuula enam kedagi ja laidab kõigi ideed ja mõtted maha. Ta on üksikutel juhtudel ka mõne madrusega karvupidi kokku läinud.

Need pudelid.. Neli kuud peale peatust, ei saanud ma varahommikul und. Mõtted keerlesid ja veeresid peas, mured kerkisid pinnale ja mu nõrk merehaigus ei aidanud sugugi kaasa. Otsustasin tekile minna, et mõnus merehõng ja võnkuvad lained mu mured eemale viiks. Ja seal ta oli.. Kapten. Ta süsimustad silmad vahtisid elutult silmapiiri poole, justkui püüaks ta leida oma olemises mõtet. Ta rüüpas pudelist konjakit. See oli tal juba teine kulku. Ma astusin talle ligi. Ta ei pööranud peadki. „Pime on,“ ütlesin ma järsku, eneselegi märkamata, et kohutavalt pikka vaikust katkestada. Ta muigas üleolevalt ja asetas pudelisuu oma huultele. Ja korraga sulasid kõik mu sees hoitud tunded, mis olid kolmeteistkümne kuu jooksul virna laotunud, kokku. Vihahoos hakkasin ma karjuma: „Ma ei tea mis sulle sisse on läinud, aga mina ja teised ei kannata enam sellist käitumist. Sa oled pidevalt halvas tujus ja ei räägi enam keelegagi. Kui meil midagi küsida on, siis sa ei vasta vaid teed oma nõmedat muiet. Kas sa tead kui palju inimesi on sinu isehakanud reisi nimel oma eludest pidanud loobuma? Su käitumine on otse öeldes isekas ja lugupidamatu. Ma ei ole neli kuud maismaad näinud! Su tobe ümbermaailma reis oleks pidanud juba ammu lõppema. Ning see kast.. mul on tunne, et su reis ja too sama kast.. need võivad olla omavahel seotud. See kinni naelutatud kast.. Ancil pole mitu kuud oma pere näinud, Beu’ ema suri, samal ajal kui tema siin laeval tööd rügas. Ta ei saanud talle isegi head aega öelda. Ja see kõik on sinu süü!“ Järgnes vaikus. Ta ei pööranud taas pead. Ta ei liigutanud. Tundus nagu ta ei hingakski. Vaid paart hetke peale mu vihapurset sain ma aru, et olin lapsikult käitunud. Aga ma ei vabandanud. Kõik olid liiga uhked, et kaptenile midagi ise mainida ja keegi pidi ju käed mustaks tegema. Õhus olevat pinget oleks saanud nüri kööginoagagi pooleks lõigata. Ja siis..

Ta viskas mu poole sätendava eseme. See kukkus mu saapa kõrvale. „Mis see on?“ küsisin ma, vaatamata eseme poole. „Tema pärast..“ vastas kapten. Sätendav ese oli südame kujuline medaljon. Ma tegin selle lahti. Seal oli linalakk naine, kelle meresinised silmad vaatasid kaugusesse. Ta silmist oli näha.. kurbust. Ma olin segaduses. Mis too naine siia puutub?
„Tema pärast ma asusingi teele, jätsin kõik oma sõbrad ja pere maha. Nad ütlesid.. anusid, et ma ei läheks. Ma olin liiga naiivne, ei võtnud nõu kuulda. Ja siin ma olen..Martat pole enam. Kogu see aeg mis ma kulutasin maailma avastamisele, on nüüd tühine. Mu rännukirg oli vaid ettekäändeks teda otsima minna. Sa ei tea kui valus see on, kui inimene keda sa terve elu oled armastanud, ja kelle nimel sa andsid sõna otseses mõttes oma elu, osutub surnuks. Sa ei tea seda tunnet, sa pole seda kogenud. Niiet ära tule mulle ütlema, et ma olen isekas.“

Mul hakkas päris häbi, oma öeldu pärast. Ma sulgesin medaljoni ja panin selle kapteni kõrval asetsevale postile rippuma. Hingasin veel viimast korda sisse ja laususin: „Ma loodan, et ta oli seda väärt.“ Lõpuks olin ma kõik öelda saanud, mida hing ihkas ja ihaldas. Ma ei muutnud oma seisukohta. Jah, ma oleks saanud oma laused paremini sõnastada, aga mis kasu on praegu selle üle virisemisest? Kapten vaatas veel üle laeva ääre mere põhja, sülitas, võttis oma pudelid ja suundus kajutisse. Mina jäin veel üles. Nägin kuidas erkkollane päike naeratas mulle vahuste lainte tagant vastu. Algas uus päev.

Selle füüsilise ja emotsionaalse tundega, heitsin ma paranoiliselt magama. Ma ei tea mis edasi saab, ma ei tea mis kastis pesitseb, ma ei tea millal ma koju naasen, ma ei tea kas ma mõtlesin kõike mida ütlesin, ma ei tea kas sa üldse loed selle kirja lõpuni.. Ma ei tea. Ma igatsen sind. Ehk me veel kohtume.

Nägudeni,

Sinu sõber.

 
Helena Kauge
9.a klass
2015/2016. õa

Omaloomingu konkurss 7.-9. klassidele eripreemia mere teema huvitava käsitluse eest merekultuuri aastal