Omalooming.”Rikutud tantsijakarjäär”

Tere! Ma olen üks 11- aastane lõbus tüdruk, kes armastab üle kõige tantsimist. Ma alustasin võistlustantsuga 6- aastaselt esimese klassi alguses. Kui ma selle alaga alustasin, ei olnud ma sellest eriliselt vaimustuses, aga kuna ma üheski teises trennis ei käinud, leppisin ma sellega ja peagi hakkasin ma selle vastu ka huvi tundma. Päris meeldimiseks seda nimetada ei saanud, kuid olin nõus tantsimisega jätkama.
Esimesel aastal oli mul kaks korda nädalas üsna lihtsad treeningud, kuid ma püüdsin igal võimalusel neid vältida. Teise aasta alguses oli esimene võistlus. Jäin küll eelviimaseks, aga olin siiski enda üle väga uhke. Järgmistel võistlustel läks aina paremini ja paremini. Umbes aasta pärast toimus Jüris võistlus, mina ja mu tantsupartner saime esimest korda elus esimese koha. See tegi meile südamest rõõmu! Käisime tihti võistlustel ning tulemused aina paranesid. Ühel nädalavahetusel tekkis meil võimalus lausa Riiga võistlema minna. Riia võistlustel saavutasime kolmanda koha ning me olime selle üle väga õnnelikud. Uhke tunne oli 30 paari ees poodiumile astuda.
Ühel päeval peale trenni hakkas mu põlv äkki valu tegema. Algul ei teinud ma sellest välja, kuni valu muutus nii hulluks, et mul ei olnud võimalik enam kõndida. Suundusime isaga kohe traumapunkti ning sealt anti mulle ortoos, umbes nädala pärast andis valu järele ning võisin tantsimisega edasi tegelda.
Käisin rõõmsalt tantsutrennides edasi lootuses, et mu põlv on paranenud. Mul olid võistlustel suurepärased tulemused ning üsna pea saime oma järgmise esimese koha. Trennid läksid aina raskemaks, treenerid aina karmimaks ning tulemused aina paremaks. Olin ülimalt õnnelik oma saavutuste üle, kuni päevani, mil peale trenni hakkas mu põlv jälle valutama. Kandsin trennides oma ortoosi ning peagi hakkas kõik jälle paremuse poole liikuma. Mul oli palju traumasid, aga mu painduvad liigesed tasakaalustasid mu haiget põlve ning nautisin tantsimist täiel rinnal.
Peagi võistlesin juuniorklassis ning sain hakati standardis kandma maani kleite ning Ladina-Armeerika tantsudes lühikesi lahtiseid kleite. Samuti lisandusid nüüd ka kõrge peenikese kontsaga kingad ja võimalus kasutada kunstripsmeid ning muud kosmeetikat. Mulle meeldis see väga!
Kuni ühel päeval muutus mu elu täielikult. Pärast järjekordset põlvevalu läksin perearsti vastuvõtule ning seal teatati mulle, et ma pean tantsimisega lõpetama. Soolased pisarad voolasid mööda mu külmast õhetavaid põski alla. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma olin murtud. Mu süda oli justkui tuhandeks killuks murtud. Elasin seda väga raskesti läbi. Veetsin järgmise nädala kellegagi rääkimata. Lihtsalt nutsin. Ma ei suutnud sellega leppida. Tants oli nii suur osa minust. Jah, just nimelt! See hobi, mis mulle alguses nii kangesti vastukarva oli, mida ma kõigest väest ja igal võimalusel vältida püüdsin, oli saanud mulle armsaks. See kõik oli läinud… Kõik oli läbi… Ma ei teadnud, mida oma eluga peale hakata…

Natali Kaing
5.b klass
2017.-2018.õa
Omaloomingukonkurss (4.-6. klasside vanuserühm)