Omalooming.”Tenebrise mõisa veresaun”

Lõpuks olin ma kohal ,ma olin jõudnud koju. Ma polnud seal käinud aastaid, viimane kord siit lahkudes olin maha jätnud halva sõna ja pisarad. Väljas oleva täiskuu säras nägi maja samasugune välja nagu mäletasin. Seda piiras siiamaani kõrge maakivi müür, mille tegemisel polnud ühtegi sideainet kasutatud. Näitas see vast selle valmistanud  meistri oskust. Tee ,mis majani viis valvas endiselt massiivne kaheosaline  raudvärav, mille avamine isegi siis, kui see lukustatud ei olnud, raske töö oli. Väravad olid mustad ja ornamentidega kaetud ning kahe värava liitumiskohas oli näha meie suguvõsa vappi.

 

Meie vapp koosnes mitmest osast.  See oli kilbi kujuga vapp ,mille keskel oli üksik punane roos, mille tagant olid risti 2 mõõka. Mõõgad sümboliseerivad meie suguvõsa usku vabadusse ja selle kaitsesse ,samas kui roos näitab ,et kaitstes vabadust hoiame me elus ka lootust ,et see kõik mida me oma elust teeme on meie suguvõsa ja teiste inimeste kaitseks.

 

Ma proovisin väravat avada ja see liikus väga lihtsalt nagu oleks mind keegi aidanud ,kuid see tegi ikkagi valju häält ,kui see lahti läks. Avanud värava sammusin ma teed mööda maja siluetti poole ,kuni see täies uhkuses minu ees seisis.

 

Majal oli ikka veel sama vana massiivne ja kaunistatud uks. Ma taipasin ,et kuigi ma olen mõelnud seda varemgi ei ole ma kunagi teada saanud ,millest see uks valmistatud oli ega ka mida sellel olevad sümbolid tähendasid. Ka välisseinad ja aknad olid samad, ei olnud neil ei kriimu ega mõra, nagu poleks ajahammas sellest kohast kunagi kuulnud ning selle puutumata jätnud.

Ma lähenesin välisuksele ja jäin lävel seisma. Ma vaatasin enda ees kõrguvat hiigelust ja mõtlesin ,kuidas seda avada. Lapsepõlves oli meil alati olnud teenija ,kes selliste asjadega nagu uksele vastamine ja selle külalistele avamine tegeles. Ma koputasin uksele ja jäin ootama vastust ,mida aga ei tulnud. Ma proovisin linki ning minu üllatuseks vajus see alla. Ma lükkasin ukse valju kriiksatusega lahti. Teate küll, sellisega nagu mõnest õudusfilmist kuulda võib, kuid ei astunud üle ukseläve. Ma seisin seal ,uks täiesti lahti minu ees ,kuid ma ei saanud edasi minna. Miski hoidis mind tagasi, ei lasknud minul ületada lävepakku ja astuda majja. Siis märkasin ma silmanurgast liikumist. See oli nii kiire ,et silmi pilgutades oleks see nägemata jäänud. Peale seda tundsin ma kuidas jõud minu lihastesse naases ja ma lahkusin ukseavast majja. Kuigi see võttis vaid ühe sammu tundus siiski nagu ma oleksin sattunud täiesti uude maailma. Olles ukse seljataha jätnud langes see ,aga valjul kolinal kinni ning pani mind hirmust lakke kargama. Ma pöörasin kiiresti ringi ning sealjuures takerdusin maas olevale vaibale ja lendasin kolinal maha ning kui ma proovisin üles tõusta ei saanud ma oma jalgu puntrast kus nad olid lahti. Siis kuulsin ma äkki aga lapse naeru. See kostus majast sees poolt ning see pani mind kiiresti liigutama ,et maast lahti saada ning selle naeru omanik üles otsida, lootuses saada teada ,mis minuga toimub. Peale väikest askeldamist sain ma oma jalad lõpuks vabaks ning ma tõusin püsti ja hakkasin liikuma sügavamale majja.

Liikudes edasi märkasin ma ,et ma liigun mööda pikemat koridori ,mille seinad olid kaetud vanade portreedega. Esimesel ,millest ma möödusin oli nimi Hadrian Obsidinal Tenebris. Seal oli kujutatud mees ,kes tundus olevat kuskil viiekümnendates aastates. Tal ei olnud peas ühtegi karva kuid tal oli habe mille üle iga mees võiks uhkust tunda. Ta näoilme oli range kuid mitte karm ning tema silmad reetsid lõbu temas. Edasi minnes nägin ma palju rohkem portreesid ,kes kõik olid sama perekonna nimega ,mis reetis ,et tegu on kas vana perekonna või suguvõsaga. Sammudes edasi ,jõudsin ma koridori lõppu ,kus oli minu ees uks. Ma proovisin selle linki ja see avanes. Oma üllatuseks nägin ma ,et seal on väike kamin kus põlevad halud. Ma astusin kiiresti sisse ja sulgesin enda järel ukse ,et saada valguse ja soojuse poole ,mida siin majas oli siiamaani olnud vähe.

Ma kiirustasin ümbritsevale tähelepanu pööramata kamina juurde. Olles jõudnud kamina ette ,vaatasin ma esimest korda ,millisesse tuppa olin ma sattunud. See tundus olevat segu istumisruumist ,raamatukogust ja muuseumist. Ruum oli tihedalt täis erinevaid asju. Ma nägin ridade viis raamaturiiuleid mille ei tundunud olevat lõppu ,ma nägin seintepeal imelike relvi, raudrüüsid ja asju ,mis tundusid olevat trofeed. Kamina juures oli mitu mugavat tugitooli ühe väikse laua ümber. Endale aru andmata vajusin ma ühele toolile ja ohkasin mõnust. Ma polnud isegi aru saanud ,kui väsinud ma olen. Lastes oma silmadel üle toa käia ,märkasin ma midagi kummalist. Ukse juurest ,millest ma olin sisenenud vaatas mulle vastu paar jääsiniseid silmi ,mis tundusid pimeduses helendavat. Väriseval häälel küsisin ma ,kes sa oled. See inimene ,kes sealt varjust välja astus ,tundus mulle väga kummaline. Esiteks oli tema hoiak ja kõnnak imelik. Ta kõndis aeglaselt ,aga eesmärgiga ,iga tema samm tundus olevat enne astumist läbi mõeldud ,lisaks sellele oli tema juuras ka sellina kiskjalik uhkus ja kindlus nagu ta uskuks ,et tema on kõige uhkem ja võimsam kiskja ning kõik teised on temale ainult saak. Ka tema riided olid kummaliselt uhked. Ta kandis üleni musta. Tal olid seljas must frakk, mille all oli tal must särk ja must lips. Jalas olid tal mustad viigipüksid ning jalas mustad kõrge äärega kingad. Peale selle oli ta peast täiesti karvutu välja arvatud tema habe ,mis oli tihe ja paks.

Ta astus minu poole ja küsis ,mida sa siin teed noormees. Kas sa siis ei tea ,kui ohtlik siin on. Siin majas toimus kunagi veresaun ,mille käigus hukkus kogu siin elav perekond peale perekonnapea ,kes sellel hetkel oli naabermõisa omanikuga jahil. Kui mees oli koju jõudnud ,leidis ta rõõmust kiljuvate laste ja naerva naise asemel nende surnukehad. Kõik olid verest tühjaks lastud ja sinna vedelema jäätud. Kui mees seda nägi vandus ta ,et ei puhka enne kui ta on süüdlase kätte saanud. Kahjuks jäi ,aga mõrv lahendamata ning mees ei lahkunud kunagi siit majast. Ta maeti maja taha perekonna kalmistule ,aga jutud käivad ,et ta on siis majas tänaseni ning ta ei saa puhata enne ,kui on oma kättemaksu ellu viinud.

Siis võttis mees oma fraki hõlmast noa ning ütles ning viimaks oled sa siin. Sa ei tea mind ,kuid ma teadsin sinu vanavanaisa ja ta oli üks julm reetur. Ma ei saanud küll tema elu ise võtta ,sest ta sooritas enesetappu enne kui ma temani jõudnud ,kuid ma saan tema järeltulija hävitada. Ning siis lõi ta noa mulle rindu ning ma tundsin valu oma rinnus kui ta tõmbas oma noa risti minu rinda ning tõmbas selle välja.

Tõmmanud minu rinnust noa välja võttis tas taskust rätiku ja puhastades nuga lausus ta mulle ,et viimaks on minu kättemaks sooritatud ja ma saan rahus puhata. Minu silmanägemine hakkas hajuma ning ma nägin ,kuidas ta virvendades kadus. Minul läks silme eest mustaks ning ma kuulsin kauguses hääli ,mis karjusid ,tehke midagi ,me kaotame ta ,siis ma tõmbasin oma viimase hinge tõmbe ja sulgesin silmad.

Risto Roosipuu
12.a klass
2015/2016. õa

Omaloomingu konkurss 10.-12. klasside 2. koht