Omalooming. “Ãœksik puu”

See puu elas küll metsas teiste puude läheduses, aga tal oli väga igav. Puu oleks tahtnud rääkida, kellegagi vestelda sellest ,mida iga päev näeb. Ta kohises ja mühises, sahistas lehti. Vastu ei kostnud  keegi midagi. Kõik vaikisid ja vaikisid

Ükskord tuli metsa keegi vanatädi. Ta hakkas korjama kuivanud oksi kõndides vaevaliselt paksu rudiseva lume sees.

Puu nägi teda ja püüdis häält teha.

Tädike keeras ümber. Ta kuulis heledat kutsuvat häält: „Tule siia! Tule siia!“ Ikka veel kostus seda häält. Vanatädile tundus, et see tuleb ühe väikese kuuse juurest.

Tädike sumpas lähemale ja oh imet , see hüüdja oligi kuusk.

Kuusk hakkas kurvalt rääkima oma muredest ja unistustest, et saaks kellegagi rääkida. Metsas pole kedagi vastajat.

Vanatädil oli kuusekest kahju. Ta mõistis puukest hästi sest ka tema oli üksik ja temalgi polnud kellegagi juttu ajada.

Ãœsna pea olid saabumas jõulud. Vanatädi küsis: „Kas sa kuuseke tahaksid minu  koju tulla. Seal saaksime rääkida ja teineteisele seltsiks olla?“

Kuusk oli loomulikult otsekohe nõus, aga vanatädil oli kahju teda maha saagida. Lepiti kokku, et eideke hakkab kuusel iga päev külas käima ja jõulude ajal paneb kuusekesele ehtedki külge.

Kevadeks olid nad omavahel nii suured sõbrad, et ei suutnud üksteisest sugugi eemal olla.

Eideke tuli ühel ilusal kevadisel päeval labidaga metsa, kaevas väikese kuusekese üles ja istutas oma aeda.

Enam ei pidanud kumbki kurbust ja igavust tundma. Palaval  ajal oli tädil  mõnus kuuse varjus istuda.

Kuusk kasvas aina suuremaks. Talvel hoidis ja kaitses kuusk vanatädi tuule ja külma eest, suvel vihmade eest. Nad said kohtuda iga päev pikkadeks tundideks ja õhtu saabudes läbi akna teineteist imetleda.

Mõlemal oli kohtumisest suur kasu.

 

Ann Mets

5.a klass

2016/2017 õppeaastal

Sten Roosi muinasjutuvõistluse võitja