Omalooming.”Valgus”

Mina olen Maria. Ma olen täiesti tavaline tüdruk, kuid minu õde ei ole nii tavaline. Tal on mingisugune puue, aga minu ema ei ütle mis puue –ta ei taha sellest rääkida.

Mu õde on imeliku välimusega, ta silmad ei ole ühel kõrgusel ja ta nina on imeliku kujuga. Kõrvadest ma rääkima ei hakkagi… Päris paljud koolis küsivad, mis mu õel viga on, ma ütlen, et ei tea või ei tee küsimusest väljagi. Isa mul ei ole, ta suri vahetult enne õe sündi autoavariis, Sellest ajast peale on mu ema väga imelik, ta hilineb kogu aeg tööle ja sööb mingisuguseid tablette iga päev. Kui ma emaga rääkida tahan või koolitükkides abi palun, ütleb ema, et ta tunneb ennast praegu halvasti ja läheb ära, kas magamistuppa või vetsu ja keerab ukse lukku. Kuna ta mind kodutöödes ei aita, siis läheb mul koolis natuke kehvasti.

Oma õde ma ei mõista, ta käitub samuti imelikult ja näeb imelik välja, need võivad olla omavahel seotud selle puudega. Ma ei tea kas teda koolis narrima hakatakse, sest ta on kuue aastane ja ei käi veel koolis.

Vahepeal ma mõtlen…milleks ma elan? Miks mina puudega ei sündinud? Miks just minu õde? Kui ma sellele mõtlen hakkan ma alati nutma. Ma nutan oma toas ja loodan, et ema tuleb mind lohutama, nagu vanasti, enne kui isa suri ja õde sündis. Kuid ükskõik kui palju ma ka ei nutaks, Ãœkskõik kui valjult, ema ei tule mind lohutama…

Ma igatsen oma ema lähedust, oma isa……

Õnneks on mul hea sõbranna, Emily, temaga saan oma muresid jagada. Endale ma teda külla kutsuda ei saa, ema ei luba, aga vahel käin temal külas. Kui ma tal külas käin, annab ta mulle alati piparmündi kakaod –ma armastan seda. Kahjuks mina seda endale lubada ei saa, liiga kallis minu jaoks.

Ma käin täiesti tavalises koolis, kus on täiesti tavalised õpetajad ja täiesti tavalised õpilased. Kuid ka siin on ikkagi narrijaid ja kiusajaid. Kahjuks olen alati mina see, keda kiusatakse. Kiusajate kamba juht on Kerli, peale tema on kambas veel kolm liiget, Kristine, Karmen ja Karoliina, võib-olla on nad selle pärast samas kambas, sest nende nimed on kõigil K-tähega.  Nad mõtlesid välja mingi luuletuse ja alati kui mind näevad, siis nad karjuvad seda kooris, see kõlab nii:

,,Maria õde väike Malla,

silmad peas on pilla-palla.

Nina täitsa jurakas,

välja näeb kui murakas!“.

Ja kui nad selle luuletuse ära karjunud, siis nad alati naeravad, ma lähen vetsu ja hakkan nutma…..

Oleks parem, kui mu õde ei oleks olemas. Võib-olla oleks ema siis rõõmsam!

Kuid ükskord kui ma uuesti emalt luba palusin, et kas ma võin Emily külla kutsuda, siis oh ime! Ta lubasgi! Ma olin väga üllatunud, ütlesin aitäh ja tahtsin talle kalli teha, aga ta läks minust eemale… ma läksin uuesti talle lähemale ja proovisin uuesti talle kalli teha, aga ta läks oma tuppa ja keeras ukse lukku. Ma seisin seal köögis ja vaatasin magamistoa ukse poole…Mul oli nii palju küsimusi: Miks? Kas järjekordne paha tuju? Kas midagi juhtus? Ja…Kas ta ei armasta mind enam? Ma tahtsin nutta, aga teadsin, et sellest pole kasu, keegi ei tule mind lohutama. Ma läksin õe tuppa, istusin ta voodile. Ta oli parasjagu joonistamas, kuid põõras end minu poole ja küsis: ,,Mjidja sja mjinju vjoodjis tjeed?“ Ma vaatasin talle otsa ja vaatasin uuesti maha…ta tuli minu juurde ja kallistas mind, ma hakkasin nutma, ma olin õnnelik, mitu aastat ei olnud keegi mind lohutama tulnud! Ja nüüd, inimene, keda ma vihkasin, tuli minu juurde ja lohutas mind! Ma vaatasin talle otsa ja kallistasin teda.  Lõpuks olin ma nutmise lõpetanud ja ta küsis:,,Mjis sjul juhtjus?“ Ma vaatasin talle otsa ja ütlesin selle füüsilise ja emotsionaalse tundega, et ema ei tahtnud minu juures olla, ta ei tahtnud mind kallistada, ta põgenes minu eest… Mu õde, see kes oli mulle kuus aastat võõras olnud, kallistas mind uuesti.

Järgmisel päeval, kui ema tööle läks, otsustasin, et täna ma kooli ei lähe, vaid jään salaja koju ja veedan aega koos oma õega, kui ema oli tööle läinud ja õde märkas, et ma ei lähe kooli, küsis ta: ,,Kjas sja jei ljähegi kooli?“ Ma vastasin, et ära emale ütle, jah, ma ei lähe täna kooli, ma tahan sinuga olla. Mu õde proovis naeratada, aga täiesti tavalist naeratust ta ei suutnud teha, sest tema puue ei võimaldanud seda… Ma küsisin: ,,Mida sulle teha meeldib?“, ta ütles, et joonistada. Nii me siis läksimegi joonistama. Ma olin üllatunud, et ta oskab paremini joonistada kui minu klassis käiv Mia (ta joonistab minu klassis kõige paremini). Ta näitas mulle, kuidas joonistada erinevaid jooni ja kuidas väga realistlikult lõvi joonistada.

Ma proovisin samamoodi nagu tema joonistada, aga see ei tulnud välja, ta ütles,et pole midagi, minul ka kohe välja ei tulnud. Ma soovitasin talle, et ta peaks kunstiringis käima hakkama, ta vaatas mulle otsa ja ütles: ,,Mjina! Sja vjaatja mjillinje mja vjälja njäen! Mjinjust sjaaks kjarikjatjuuri joonistjada! Ta ütles natuke vihaselt, et käib pissil ja läks vetsu. Samal ajal nuputasin ma, et mis see karikatuur veel  on. Ma googeldasin ja sain teada mis see tähendab… Siis äkitselt tuli ema koju! Ma jooksin oma voodi alla, et ta mind ei märkaks. Kui Malla tuli vetsust välja, küsis ema, et kas ta üksi siin niimoodi ,,Pidutses“ ? Malla ütles, et ei, ta oli koos Mariaga. Ema vihastas…ja küsis kas Maria käis täna koolis? Malla vastas, et ei käinud. Sel hetkel kasvas minus viha Malla vastu, hullem kui enne, soovisin jälle, et ta poleks olemas. Ta ju lubas, et ei ütle emale!

Ma tulin voodi alt välja ja lõin Mallat, ema hakkas karjuma: ,,Kas sa tead kui õrn ta on! Ta niigi sündis vaevu elusana!“ Ja käsutas mind oma tuppa. Ma hakkasin ennast vihkama, Malla oli ju ainuke inimene kes mind lohutama tuli !? Ta õpetas mind paremini joonistama!?

Ma ei tea miks…aga ma kaotasin aru, küllap ma tegin seda selle pärast, et vihkasin nii ennast, kui kogu maailma. Ma läksin kööki, võtsin noa ja…..mäletan vaid seda, et ärkasin haiglas. Alguses ma ei saanud aru, et see on haigla, arvasin, et see oli taevas, kõik oli ju nii valge! Nägin, enda ees mingeid inimeste kujusid, kuid alles hiljem sain aru, et need on ema, õde ja Emily. Kuid ma ei näinud nende nägusid kaua, sest kõik läks uuesti valgeks. Seekord, ei olnud see haigla…

 

Rael Pikkel
5.a klass
2015/2016.õa

Omaloomingu konkurss 5.-6. klasside võitja