Õuduste tänav

Oli pime õhtu. Väike tüdruk kõndis üksi tänaval , mille nimi oli õuduste tänav. Tüdruku nimi oli Kati. Kati ei uskunud, et see tänav on õudne, kuigi tänava nimi oli selline. Kati oli julge tüdruk. Ta oli alati sellel tänaval käinud ja mitte midagi koledat polnud juhtunud. Tänav oli hästi pikk ja pime ka.
Sel päeval tuli Kati päris hilja koju ja ta kartis. Katil oli mingisugune eelaimdus. Järsku kostus mingi õudne sahin , nagu oleks keegi lennanud või tulnud. Õnneks oli see ainult tuule sahin puulehtedes. Siis jäi kõik jälle päris vaikseks.
Ta möödus ühest vanast majast. Kati teadis, et selles majas ei elanud juba ammu mitte kedagi, aga täna vilkusid akendes tulukesed. See oli imelik. Keegi kahtlane kuju liikus kuskil ja majast väljus veider kuju, oli inimene ja ei olnud ka. See kuju liikus kuidagi hõljudes. Kati hakkas jooksma.
Kati tundis , et olend haaras temast kinni ja tiris Kati sinna vanasse majja. Majas oli täiesti pime, ühtegi lampi ei põlenud ja tulukest ka ei vilkunud. Ta ei näinud midagi ja tal oli eriti õudne. Keegi teda enam kinni ei hoidnud, aga Kati ei saanud karjuda ja välja ei pääsenud.
Siis kostus mingi hääl:“Oh, mis meil söögiks on“ Katil oli suur hirm, ta liikus käsikaudu edasi ja pääses kuidagi välja. Algul ta ei näinud , kuhu ta jooksis , aga siis hakkasid paistma tänavatuled ja ta jõudis koju tagasi. Katil oli suur rõõm.Ta lõdises hirmust veel kaua aega, aga teinekord tuli ta koju mööda valgustatud tänavaid ja kummitustemajast enam mööda ei käinud.

Ann Mets 4. A
2015/2016 õa
Tähekese Jubejutu võistlusel osalenud töö