Menüü
Omalooming.”Hommik. Kui linnud laulavad……”
Hommik. Linnud laulavad, tuul puhub, inimesed ruttavad tööle. Kõik paistab olevat nii nagu alati.
Kuid kas see on ikka nii…
Täna ärkas härra Kangamine lõpuks ometi õigel ajal. „Paistab, et täna läheb kõik hästi.“ ütles ta õnnelikult tööle rutates. Ja tõesti: töö sai õigeks ajaks tehtud, tehtud oli hästi, isegi auto ei põrganud kordagi teise auto otsa.
Aga kui härra Kangamine koju jõudis, leidis ta oma naise surnuna. Ta helistas politseisse. Politseinikud tulid, vaatasid sündmuskoha läbi ja teatasid, et nad ei saa midagi teha: kuritegija pole endast jälgegi jätnud. Ja läksid minema.
Kuid härra Kangamine armastas oma naist ega tahtnud alla anda. Ta istus maha ja hakkas mõtlema, mida teha, kuid mõtteid pähe ei tulnud…
Kaks päeva hiljem toimus uus mõrv. Härra Kangamine, tema õde Jessica ja vend Peter kuulsid sellest. Härra Kangamine märkas, et Jessica on oma mõtetesse vajunud.
„Kas juhtus midagi?“ küsis ta õelt.
„Kas mäletad, kuidas sinu naine tapeti?“ küsis Jessica vaiksel häälel.
„Jah, m-muidugi“ muutus härra Kangamine nukraks.
„M-ma tahtsin öelda… Too juhtum j-ja see mõrv, n-need… Need v-võivad olla o-omavahel seotud“
„K-kust sa seda võtad?“
„Seekord tapeti su naise õde, saad aru, Henry?“
„Ja tapeti mõlemad ühtemoodi.“ sekkus Peter.
„Aga me ei tea kes seda tegi.“
Härra Kangamine jäi mõttesse: kes ja milleks võis seda teha…
„Teate mis, hakkame uurijateks.“ tekkis Peteril mõte.
„Praegu pole aega mängimiseks!“ ütles härra Kangamine tõsiselt.
„Mmm, Henry, ma arvan, et Peter mõtles, et uurime ise kes see kuritegija on.“ selgitas Jessica.
„Ainult üks küsimus: kuidas?“ ei saanud Henry aru.
„Mõtle. Äkki tead kedagi kes vihkas neid mõlemaid? Või nende pere… Ãœhesõnaga kedagi kellel oli põhjus, et neid tappa.“ pakkus Peter.
„Ainult üks: Harry. Ta vihkab ka mind.“ tuli Henryl meelde.
„Siis peame küll ruttu midagi tegema.“ ehmus Peter.
„Jah, aga mida?“ oli Henry nõutu.
„Teeme nii, et sina teed oma asju või, noh, seda mida sa tavaliselt teed, meie aga hakkame sind jälitama. Kui Harry sind püüab ära tappa, saame meie ta kätte. “ tegi Jessica ettepaneku.
Peter oli nõus, aga Henry ei tahtnud niiviisi riskida. Lõpuks aga nõustus.
Järgmine päev läks Henry tööle. Päev oli nagu ennem: ilus, päikseline, linnud laulsid, jõgi voolas, aga miskipärast ei olnud Henry päeva jooksul maha rahuneda suutnud. Oli aeg koju minna. Henry jõudis väljapääsuni ja tardus. Ta ei julgenud sammugi astuda. Ta teadis, et iga hetk võis mõrvar välja ilmuda ja siis on Henryl ots käes. Henry püüdis mõelda millelegi heale. Talle tuli meelde, kuidas tal paar päeva tagasi vedanud oli. „Lõpuks olin ma kõik õigesti teinud…“
Selle mõtte järel meenus talle taas naise surm. See mälestus tekitas valu nii hingele kui ka kehale: ta tundis oma naise valu. Selle füüsilise ja emotsionaalse tundega ei saanud ta hakkama. Tasapisi muutus valu vihaks ja Henry astus lõpuks tänavale. Ta jõudis ühe pimeda nurgani ja kuulis samme. Siis pööras ta ümber ja nägigi Harryt. Jessica ja Peter olid ta kinni püüdnud.
Harry viidi politseisse. Ta tunnistas üles, et tappis kahte naist ja sai teenitud karistuse…
Aga Henry, Jessica ja Peter elasid õnnelikult edasi.
Faina Dõmša
6.a klass
2015/2016.õa
Omaloomingu konkurss 5.-6. klasside 3. koht
