Omalooming.”Seisin öösel pimedas….”

Seisin öösel pimedas toas, vaadates aknast vilkuvat tänavavalgustit. Pea oli mõtetest puhas, keha veel veidi värises. Iga valgusti vilkumisega vilkus mõttes vaatepilt, mis mind paar minutit tagasi oli ohjeldanud. Vend lamas sel hetkel rahus ja vaikuses suures toas valgel vaibal, millest on nüüdsest saanud Poola lipp. Jah, ma olin tapnud oma enda venna Tarmo.

Kõik algas sellest, kui ema raskesti haigeks jäi. Ta viibis haiglas ja vend käis teda tihti külastamas, kuid minul seda võimalust polnud, sest elan teises Eesti otsas, mul puudusid juhiload ja rahaga oli kitsas käes. Tarmol oli kõik olemas, juba lapsest saati oli tema vanemate lemmik, pere pesamuna, keda kanti kätel. Seepärast palusin vennal teada anda, millal  ta läheb, et saaksin koos temaga ema külastada, kuid ei. Ta ei teavitanud mind kordagi. Sellega teenis ta ema usalduse ja peaaegu et kogu päranduse. Õnneks kõike ta minult võtta ei saanud .

 Pole siin miskit imestada,  juba lapsena suutis Tarmo alatute trikkide ja suure manipuleerimisoskusega võita vanemate poolehoiu. Ta oli ka kõiges hea – koolis olid paremad hinded kui minul, sai sisse ülikooli, kus mina läbi kukkusin, nüüd juhib oma firmat, kus suured rahad taga. Lisaks on ta ka pangas suur tegija. Naisega, kelle ta minult paar aastat tagasi üle lõi, kavatseb ta selle aasta juunis abielluda, mind meelega pulma kutsudes. Olen teda alati vihanud.

 Peale ema surma jagati vara meie vahel ära. Nagu arvata oli, sain mina kõige väiksema osa, nimelt ühe neljandiku kogu meie metsast ja vana MoskvitÅ¡i, mida isa oli hästi hoidnud ja putitanud. Isa lahkus meie seast tööõnnetuse tõttu paari aasta eest. Asjad jagatud, vaatas vend mulle otsa, naeratas õelalt, vaatas uuesti paberitele, samal ajal pead raputades.

 Möödunud oli peaaegu et aasta. Tarmost polnud enam märki, rahaasjad hakkasid laabuma ja elu hakkas liikuma paremuse poole. Tööl pakuti mulle ka ametikõrgendust. See tegi mulle südamest rõõmu.

Äkitselt helises uksekell. Avasin ukse ja sisse astus Tarmo, nägu naerul, ja soovis rääkida. Istusime suurde tuppa ja ta alustas küsimustega, et kuidas läheb ja nii edasi. Ãœhel hetkel võttis ta välja võlakirja, milles seisis kuuekohaline number. See oli laen, mille olin võtnud mitme aasta eest, mille olin ka tagasi maksnud Vend aitas mul veel seda maksta ja probleeme lahendada – asjad käisid läbi tema. Tuli välja, et ta jättis selle tegemata. Pool võlasummat pean maksma temale ja ülejäänud pangale. Küsisin, mis põhjusel ta minu elu kallal käib. Sellepeale tõusis ta püsti, keeras mulle selja ja hakkas kohvrit kokku panema, öeldes: „Kasu teenitakse ikka teiste pealt, vennas!“ ja irvitas taaskord kavalalt. Mõttes käis läbi jube vihahoog, käed tõmbusid rusikasse, silma jäi suur kristallvaas, mille ma äkitselt haarasin ja Tarmole sellega ülevalt alla pähe lajatasin, öeldes: „Mitte oma perekonnalt, värdjas!’’.

 Kõvale raksule ja kukkumishelile järgnes sügav vaikus. Vaip muutus vaikselt punaseks. Tekkis rahutunne, millele järgnes lootusetus. Olen tapnud inimese ja kaotanud ka kõige vähesema, mis mul veel oli. Klõpsasin tuled kustu, läksin akna juurde ja silmitsesin tänavavalgustit seni, kuni see kustus täielikult. Läksin edasi rõdule ja ronisin käepidemetele seisma. Silmanurka tekkis pisar, mis pika langemise peale põselt eraldus, kui jalge alt kadus käepide.

 Sel õhtul kostis teist korda inimkeha prantsatus maha.

Renet Roosi
12. klass
2017.-2018 õa.
Omaloomingukonkurss (9.-12. klasside vanuserühm)