Omalooming.”Täituvad unistused”

Elas poiss nimega Siim. Ta elas oma peres Niidu tänaval. Tal oli kaks venda Romet ja Karl ning üks õde Riina. Kõik olid lõbusad lapsed, aga Siim oli unistaja ehkki ta oli parajalt sportlik poisike.
Siimu kõige suurem unistus oli, et ta pääseks kunagi mingisugusesse kuulsasse jalgpalli koondisesse. Kahjuks ei olnud nende kodu juures kuskil isegi kohta , kus jalgpalli harjutada, trennis käimisest rääkimata. Ta oli selle üle väga kurb. Ta oli kohe ütlemata kurb, nii kurb, et kõik perekonnas märkasid seda ja küsisid, et mis teda küll nii kurvaks teeb. Kui ta sellest suurest unistusest emale ja isale rääkis, püüdsid nad pojale teisi huvisid tekitada. Pallimänguks ju kohta ei olnud. Keegi ei käinud kuskil jalgpallitrennis.
Nad ostsid Siimule uue huvitava käekella ja väga kalli telefoni, millega sai keerulisi mänge mängida ja muud huvitavat teha. Siim ei tahtnud telefoni. Kella üle oli tal rohkem hea meel. Tal tekkis mõte, et kella järgi saaks hakata trenni tegema ja palli harjutada.Vanemad ostsid talle jalgpalli.
Ühel päeval , kui Siim koolist koju tuli, nägi ta pargis mingeid poisse pallidega. Ta tundis huvi ja läks neilt uurima, mis pallid need on ja kas poisid käivad kuskil palli harjutamas. Poisid rääkisid, et nad on kaugelt, aga nende juures saab käia jalgpallitrennis. Siimul oli kuuldu üle hea meel. Ta palus ühelt poisilt telefoni numbri ja oli nüüd õnnelik, et saab võibolla oma telefoni kasulikult tarvitada. Kui ema ja isa lubavad, saab ta ju hakata trennis käima ja selleks peab ta poistele helistama, et teada , kus see trennikoht asub.
Kodus rääkis Siim kohe juhtunust emala ja isale. Kuulnud, et koht asub väga kaugel, ei olnud nad asjaga nõus. Siim palus neilt väga, väga luba ja lõpuks sai ta ikkagi kokkuleppele.
Helistanud üleskirjutatud telefoninumbrile, sai Siim teada, kuidas ta kohale peab minema ja et ta peaks hakkama trennis käima vähemalt 3 korda nädalas. Siimule ei lugenud mitte miski, ta oli väga õnnelik, et suur osa tema unistusest on täitunud. Ta saab hakata jalgpallitrennis käima.
Esimesel korral eksis Siim ära . Ta ei leidnud bussipeatust üles.Tal oli hirm, et ei jõuagi koju tagasi, aga ta hoidis oma jalgpalli tugevalt kaenla all, sai sellest julgustust ning astus julgelt edasi , kuni leidiski õige tee bussipeatusesse .
Siim oli juba päris kaua trennis käinud. Nad olid isegi võitusid saavutanud. Ühel päeval kui Siim võistlustelt saabus,teatas isa saladuslikul moel, et Siimu kodukandis on nüüd jalgpalliväljak ja üks kuulus treener tahab oma võistkonda kokku panna. Algul oli Siimul kahju oma võistkonnast ära tulla, aga kui veel mõned poisid otsustasid kaasa tulla, siis Siim nõustus. Kõik poisid olid võimsad harjutajad ja käisid täpselt kella järgi trennis. Nii saidki nad lõpuks päris kuulsaks ja Siimu unistused olidki täitunud.

Tomas Unger
5.b klass
2015/2016 õa